Lugu sellest, kuidas Amulet Austrias käis

Kõigepealt kuulasin epistlit, kuidas ma liiga memmekas olen- Grisli ees ja taga, vaja nüüd natuke oma peaga mõelda ning elus hakkama saada. Järgmiseks toodi koju puur, kuhu emme just mind meelitada üritas. Kena algus küll iseseisvaks eluks, mõtlesin. Edasi läks siiski pisut paremaks- tulid "salajutud"millestki, mida emme SUUREKS SEIKLUSEKS nimetas.
Ühel varahommikul sõitis minu venna Argose peremees Janek meile järgi.Teadagi, nüüd on midagi põnevat ees ootamas- kalpsasin kähku autosse.

Üsna varsti pani ta meid autost maha, hoopiski tohutusuure bussi juurde. Ees ootasid  vennad  Argos ja Armor, isa Prince, Andorg ja Tenpa.  Sessi ja Kip olid ka- ühesõnaga, täiesti tuttav kamp.

Oli ka täitsa teistsuguseid koeri. Mõnega sain hiljem tuttavaks, teistega mitte- nad ei paistnud sellest eriti hoolivatki.

Algas sõit... pikem, kui iial varem minu elus- kohe no nii pikk et raske rääkidagi.  Pissipeatuseid tegime rohkemgi, kui hädapärast vaja- kuid niisama jalga sirutada oli ka väga mõnus. Kõik need peatused olid võõrastes kohtades, kus ma kunagi varem pole käinud. Seal pidi kõvasti ringi nuuskima ning see väsitas mu päris ära, nii et bussis oli hirmus hea uni ja ma muudkui magasin.

Siis tuli üks huvitav peatus. Kohtasin loomi, kellesuguseid pole varem isegi kaugelt nuusutanud. Üks oli selline suur, karvane ja tundus täitsa mõnus sell olevat- natuke koera moodi.  Hobust olen  ennegi näinud,  kitse ka, ning lehma moodi looma, kes küll lõhnas palju “metsikumalt” –need olid tuttavamad. 

No aga üks oli täitsa  kahtlane elukas. Algul paistis välja nagu ilmsüütu väike mägi- aga kui siis võttis jalad alla ja hakkas meie poole tulema! Surusin ennast  tihedamalt Argose kaitsva  külje vastu ja küsisin sellelt imeloomalt kohe päris teravalt, kes ta õigupoolest on niisugune... 
 
Küll oli mõistlik, et sain süüa nagu kodus harjunud olin, ikka hommikul ja õhtul. Algul küll kuulsin kahtlemist, et äkki hakkab mul paha või midagi. Minul? Söögist? Suutsin selgitada, et paljalt seiklemisest ma ära ei ela ja olgu olla. Kõik mis söödud, tahab ju ka välja tulla. Ei mäleta mina, millal sellest enne nii suurt numbrit on tehtud...ja et lausa kiita saab, kui pissipeatuse ajal ka teist häda teed!?! Tõesti, tõesti- emmel oli alati selline nägu peas justkui oleksin talle KINGITUSE rohu sisse poetanud.

Minul vahet pole, kas magan öö bussis või kuskil mujal, kuid inimesed olid ikka päris rõõmsad, kui vooditega kohta jõudsime. Sellest võin ma veel aru saada- aga et nad kohe juhust kasutavad ja ennast pesema tõttavad...see on küll imelik.

Sinna me kauaks ei jäänud, reis kestis veel edasi.

Lõpuks jõudsime kohta, kus olime nii mitu päeva, et seda võis peaaegu koduks pidama hakata. Olin Argosega ühes toas ja juba esimesel õhtul said meist ‘’kaaskannatajad.’’ Kogu talvine kasukas kammiti maha- pole miski lõbu nii kaua nihelemata pikutada! Kuid elu on õpetanud, et mida paremini ennast üleval pead, seda kiiremini  sehkendamine su ümber  lõpeb. Ega inimesed ju ei jäta, kui nad midagi pähe on võtnud... Tegelikult oligi see mõistlik mõte, sest seal oli päris palav- peale kammimist läks justkui natuke kergemaks.

Hommikul kadusid emme ja Katri natukeseks ajaks ära, et tagasi tulles meid jalutuskäigule viia. Kuidagi kahtlaselt varavõitu? No muidugi,  jalutuskäik lõpes kohas, kus hoopiski  näitusevärki tehakse.  Juba uksel  anti kotitäis igasugu mõnusat- karbikesi ja pakikesi ja... see tegi kohe hea tuju sisse.  Meie inimeste jutust võis aimata, et oleme tiibeti tõugu koerte näitusel. Mõned tiibeti koerad olid kohe täitsa tillukesed, hoopis teist värvi ja karva- ja hirmus jutukad olid nad ka. Kõigepealt läksid meie seltskonnast ringi minu vennad koos mitme teise omasugusega.  Kõik oli nii nagu ikka- aga kui Armor kõige ette pandi ja Argos kohe järgmisena tema taha,  tuli emme mu puuri juurde ja muudkui nuttis. Teised inimesed tulid tal kätt raputama ja õnne soovima- aga no tema oli puha lohutamatu.

Varsti oli  minu ja Tenpa kord. Natuke jooksmist ja paigalpüsimist, siis  pandi Tenpa minu ette esimesena seisma ja mina sain tal sabas kohe järgmine olla. Prisked patsutused ja kallistused, natuke puhkust ja  juba läksime Sessi ja Armoriga isa Prince taha jooksma. See oli küll lihtne- mitte mingisugust kahtlustki polnud, et me  kõige esimeseks tuleme- kõik vaatasid nii heade nägudega meie poole!

Andorg ei saanud üldse rahulikult puuris olla- tegi esimese jooksuringi ära, kuid pidi ikka ja jälle uuesti minema. Niipalju kui ma piilusin, oli ta igal pool alati esimene ka.

Läksime sinna kodu moodi kohta tagasi, magasime suurema väsimuse välja, sõime, jõime ning käisime jalutamas. Puud, põõsad ja isegi rohi lõhnas natuke teisiti, kui ma harjunud olen- kuid seda huvitavam. Ning ükskõik, et vastutulevad inimesed teises keeles rääkisid- hääled olid neil igatahes lahked.

Hiljem, kui Argosega tuppa kahekesi jäime, tegin midagi sellist, mis kodus mitte mõttessegi pole tulnud- hüppasin voodisse. Päris mõnus tundus- isegi tualettpaberi rulli võtsin endaga kaasa. Mitte mingisuguse haleda tühja rulli- sellel oli ikka priskelt paberit peal, kodus niisuguseid mulle küll ei anta. Ning koos Argosega tegime minu emme kotis uurimistööd, mis meile veel kõlvata võiks. Ma ei tahakski nüüd pikemalt sellel peatuda, kes meist need mõned kommid nahka pistis- piisab, kui öelda, et ilma ei jäänud tegelikult kumbki. Mõned asjad võtsime kotist veel, aga need viisime lihtsalt ilusasti voodile valmis- kui perenaised tagasi tulevad, et neil oleks hea käepärast võtta.  

Järgmisel päeval sõitsime natukene maad bussiga ja soh- jälle näitus! Seal  oli selline hulk koeri, et ma kogu oma elu jooksul pole kokku niipalju näinud. See lõi lausa uimaseks- mis hääled, mis lõhnad!

Kõigepealt pandi meie puurid  paika ja meid kenasti sinna sisse- palju kodusem tundus. 

Minu ringijooksmise aeg tuli kätte, peale Tenpa ei tundnud teisi koeri sugugi ja no seda ma tean, et kui nendest lintidest juba sisse on mindud, siis ei sobi enam kellegiga tutvust teha ka.  Meid jäi iga jooksuringiga aina vähemaks ja lõpuks pidin mina  kõige ette seisma minema- Tenpa emme Angela, kes kohe meie taga oli, hakkas minu emmet nii kõvasti kallistama, et sain aru- midagi hirmus head nüüd juhtus.

Vennad jooksid oma jooksmised ära, saime jälle natuke jalgu sirutada ja konti närida kui algas kuskile kiirustamine. Emme muudkui ütles et “pissiring ja pissiring” - aga no pissimisega polnud seal küll mingit pistmist. Hoopis Argose perenaise järgi läksime kuhugi suure maja juurde ja meie emmega jäime sinna passima. Alguses oli meile seltsiks Man- tema oli minuvanuste poiste näitusevärgi ajal kõige tublim ja kohe varsti pidi tulema ka Andorg, kes oli üleüldse kõige parem- aga no igatahes vahepeal ei paistnud neist kumbagi. Kipi perenaine  tuli minu emmele seltsiks – aga me pidime kohe varsti minema jooksma. Kõigi nende võõraste koertega hirmsuurel platsil... mul tuli täitsa norutundmus peale,  lasin saba sorgu ja hakkasin peaaegu mossitama. Enne just emme rääkis pika jutu, et olin nii pai, kui üldse olla saab- miks ta mind siis veel siia tõi? Õnneks saime üsna kiiresti jälle välja joosta- Argos juba ootaski.
Selle asemel, et nüüd ära minna, läks emme mingisugusele imelikule tassile järgi. Ise oli ta selle üle nii hirmus rõõmus- lehvitas seda mu nina all ja ütles, et see on kõige toredam asi, mis meiega siin juhtuda võis. Viisaka koerana ma oma arvamust ei avaldanud ning surusin pealetükkiva haigutuse kindlalt oma hammaste taha.

See oli küll hirmus pikk näitusepäev, ma olin päris rõõmus, kui jälle bussi jõudsime. Ning nüüd oli see sõit kodu poole, sest emme ütles, et Grisli juba ootab.

Jõudsime tagasi sinna, kus buss meid mitu, mitu päeva tagasi  peale võttis. Nii palju tuttavaid inimesi ootas seal ees! Kui me siis kõik bussist välja astusime, pandi muusika mängima ja väga udupeen olemine oli nahavahel. Mind patsutati ka ja kutsuti  Euroopajuuniorvõitjaks. Seda öeldi nii rõõmsa ja tähtsa häälega  et astusin igaks juhuks natuke uhkema sammuga. Ise küll mõtlesin, et kuidas nad ometi ei mäleta- mu  nimi on ikka Amulet nagu ennegi...

Juuni 2005.
Amulet

   
  marge@grisran.ee Kõik õigused reserveeritud, grisran.ee AlignSoft - koduleht.net