Soovisime perre teist tiibeti mastifit,  Grislile seltsilist. Ning meie oma koera last koju kasvama.
Isase valik langes Prince v. Altnaharrale. Grisli võttis kosjatordi vastu, kuid Prince' le selgitas siiski, et tal ''täna pea valutab.'' Kõrvaltvaatajatele- ehk siis meile, inimestele, tundus kurameerimisperiood liialt pikana. Lõpuks, kui me juba arvasime et koerad pigem sõpradeks jääda soovivadki.. tõestasid nad hoopis vastupidist.
Lugesin päevi ultrahelini. Grisli jaoks oli see üks meeldivamaid kliinikukülastusi. Mis viga pikutada, kui arst kõhtu sügab! Arst soovis talle õnne- beebid puksisid kõhus ringi.

Grisli oli väga alalhoidlik tulevane emme- ettevaatlik ja tasakaalukas. Käisime küll endiselt jalutuskäikudel, kuid mängud teiste koertega lõpetas ta otsustavalt. Kohe kasutas ta oma uut positsiooni peres ja käitus nõudlikumalt kui tavaliselt. Kui meie arvasime, et tulevasele emmele on väga kasulik koerabeebidele mõeldud kuivtoit, siis tema otsustas, et ainus, mis ta tervisele halba ei tee, on pasteedisai. Ning kokkuhoiu mõttes parem ilma saiata.
Täis otsustavust vajalik vitamiinikogus siiski sisse smugeldada, torkasin krõbinad toidupalli. Ideaalis oleks pidanud see teda ka liikumisele meelitama, kuid päriselus nägi asi hoopis teisiti välja. Grisli viskas pikali ja hakkas palli ninaga nügima ning väljapudenevad krõbinad sõi ära. Kuid pallidel on kalduvus veereda... Grisli urises madalalt ja ähvardavalt järele- ei midagi. Siis proovis mind haledate häälitsustega mõjutada et ma teda abistaks. Kuid mina arvasin, et oma söömistega peaks ta ikka ise toime tulema ega iitsatanudki. Grisli üllatus, et perenaine koostööst keeldub, tõusis küll, kuid mitte palli juurde, vaid uurima, mis minul viga on.
Sinna ajajärku jäid ka minu õudusunenäod. Kord nägin unes et sündis tibatilluke berhardiinikutsikas, siis millegipärast helesinist värvi koerabeebi...
Suurim lahkarvamus oli pesavalikul. Grisli otsustas õue poegida. Peremehe hoole ja armastusega ehitatud pesa ei kõlvanud kohe kindlasti mitte. Õues liivahunnikus tundus õigem koht olema. Seda käis ta kaevamas ja kohendamas. Alternatiivina sobis hädapärast ka meie voodi.
Poegade sündimisel erimeelsused lahenesid. Esimese beebi sünnimomendil unustasin kõik mis raamatutest loetud... Grisli toibus peale esimest hämmeldust minust kiiremini. Ta oskas, teadis ja tegi kõik mis vaja. Edaspidi tegime koostööd. Täielikus üksteisemõistmises ja teineteisele toetudes. Kui esimene tiibetibeebi oli ilmavalgust näinud, jäi ta emmele kõhu alla ja Grisli peale seda enam kohalt ei liikunud. Mina masseerisin tal vaid kõhtu, pojuke tuli ''plumpsti'', Grisli vaatas mulle otsa- ''palun ulata ta sealt saba juurest nüüd siiapoole'', puhastas, pani sööma ja jäime järgmist ootama.
See oli pikk öö...

Grisli oli oma poegadest väga võlutud. Esimestel päevadel tegi kõik toimetused jooksupealt, ise valjusti laste järele nuttes. Söömisel-joomisel läks inimese abi vaja, ise ta oma pesast ei liikunud. Mõistsin, et ta võtab vastu minu igakülgse abi - mida vaid pakkuda suudan.Nädalaga õppisin ainsa pilguga seitsmeni lugema, olgu tuba kuitahes hämar. Põhiosa ajast veetsime koos. Siis kui teised pereliikmed puhkust andsid, magasin kord ka kolm tundi järjest- just selline oli esimese kutsikanädala rekord.

Kutsikad olid väga kindlameelne kamp. Kui jalad vähegi kandma hakkasid, oli elueesmärk (peale söömise ja magamise) meie magamistuppa ümber kolida. Otsustasin seda lubada, sest seitsme vastu on raske võidelda. Pealegi tundus nii kõige mõistlikum olevat - kas tasub vägikaigast vedada kui võib
hoopis rõõmu tunda, et su und valvab kaheksa tiibeti mastifit?
 
Kutsikate esimene läbiloetud raamat oli A. H.Tammsaare ''Tõde ja õigus''. Kuigi nad kõik lugemisel osalesid (seitse pead ikka seitse pead) osutus see liiga raskeks lektüüriks. Klassika kolis ülemistele riiulitele ja neile jäi vaid kergem kirjandus. Tundus, et see polnud nii huvitav. AkijaArgos.jpg 

Kui esimene vaktsineerimine läbi, tuli isa Prince oma lapsi vaatama. Prince oli nii ettevaatlik, hell ja hoolitsev... Kutsikad käitusid nii nagu tavaliselt, näksasid ninast ja mängisid, et isa on suur Tiibeti mägi, mida vaja vallutada. ''Mägi'' kannatas kõik välja ja ilmselgelt nautis sagimist enda ümber. Kutsikaid ootasid sünnikodust lahkudes ees armastavad pered, põhjalikult ettevalmistatud kodud- loovutamise päeval ei suutnud see lahkumisvalu vaigistada...
Elu läheb edasi, kutsikad on suurepärastes kodudes. Koju kasvama jäi Amulet, kellega õde-vennad mängimas käivad. Nii sai alguse kennel Grisran, nii sündisid meie esimesed kutsikad, nii nad oma ellu läksid.

 

8 aastat hiljem...
Kui ma ülalolevat juttu 2004. aastal kirjutasin, ei osanud ma unistadagi sellest, et Amuletil saab olema nii õnnelik lapsepõlv koos õe ja vendadega. Ees ootamas elu täis vahvaid ühiseid üritusi, koos möllamist ja näitusereise.
Et meie kasvandikest sirguvad sedavõrd edukad näitusekoerad ja nende peredest saavad meile head sõbrad pikkadeks aastateks, loodetavasti alatiseks.
Meie kutsikad läksid kodudesse esimeseks tiibeti mastifiks ja tänaseks on nad oma pere tiibetlaste hulgas auväärsed veteranid.
Te kõik olete alati minu südames.
Marge Randmäe, juuni 2012

   
  marge@grisran.ee Kõik õigused reserveeritud, grisran.ee AlignSoft - koduleht.net