Tiibeti mastif on erakordselt põneva saatusega keeruline tõug. Tema aretus Euroopas algas vaevalt 80 aastat tagasi ning Eestis sündis esimene pesakond 1996 aastal kennelis Ferus Lucis. Enne seda oli nende koerte põhiline leviala Tiibeti, Bhutan, Nepaal, Sikkim, India, Mongoolia, Hiina.
Idast pärit ning seal kasvatatud tõud erinevad Euroopas kasvatatud koertest suurel määral. Koera iseloom ning tööomadused olid need, mis määrasid tõu. Seetõttu on tiibeti mastifi nime alla koondunud väga erineva temperamendi, tööomaduste, välimiku, suuruse, värvi ja karvkattega koerad oma algselt levikualalt. Kohalikud eristasid koeri tööomadustele tuginedes ning piirkonna järgi, kust need pärit olid. Seetõttu on Eestis (nagu ka mujal maailmas) tiibeti mastifid väga erineva välimiku, tööomaduste ning temperamendiga.
Erinevate allikate kohaselt ulatub Himaalaja mäestikus ja selle ümbruses elanud suure valvekoera ajalugu umbes 60 000 aasta taha. Meie päevil läänemaailmas tiibeti mastifina tuntud koerte eellased tegutsesid karja-, pere- ja kloostrivalvuritena laias piirkonnas, mis ulatus Bhutani kuningriigi mäestikest kauge Mongoolia steppideni ja tänase India aladelt Hiina keisrikojani.
Tiibeti mastifi mitokondriaalset DNA võrdlemisel halli hundi, koioti ja teiste kodukoertega on selgunud, et kui halli hundi ja koioti lahknemine toimus miljon aastat tagasi, siis halli hundi ja tiibeti mastifi lahknemine 58 000 aastat tagasi ning halli hundi ja kodukoera lahknemine 42 000 aastat tagasi.
(„Origin and phylogenetic analysis of Tibetan Mastiff based on the mitochondrial DNA sequence“ Journal of Genetics and Genomics 2008)
Esmakordselt on tiibeti mastife mainitud kirjanduses 1121 e.m.a., kui Hiina lääneosast pärit Lui provintsi inimesed saatsid Hiina keisrile Wu-Changile tiibeti koera, keda nimetati ngao’ks. Kirjeldatud koer oli 122 cm kõrge. Arvatakse, et see tõug pärineb tiibeti hundist, kelle karvastik on peaaegu must ning kes elutses kõnnumaadel, harjunud raskete elutingimuste ning suurte temperatuurikõikumistega. Hiinas Han dünastia hauakambri (206 e.m.a. – 220 m.a.j.) avamisel leiti hauapanuste hulgast 14 cm kõrgune savist valmistatud tiibeti mastifi kujuke. Himaalaia kloostrite lähistel olevates koopamaalingutes kajastub nende primitiivne välimus ja tõendid selle kohta, et nad olid kasutusel eelkõige valvekoertena. Koerad võisid öösel vabalt külas ringi joosta, kaitstes seda sissetungijate ja röövlite eest.
Tiibeti mastifi välimus on säilinud
algupärasena pikki sajandeid läbi ajaloo. Tiibeti platoolt Bhutani, Mongooliasse ja Nepaali levinud valvekoerad tekkisid aastatuhandete jooksul ränkade tingimuste ja loodusliku valiku tulemusena, mida vaid pisut mõjutas inimese käsi.
Esimestest mainimistest alates on seda tõugu ümbritsenud kummalised müüdid ning fantastilised legendid. Aastal 1271 Aasias rännanud Marco Polo on oma reisikirjades kirjeldanud koera, kelle mõjukas välimus ning loomulik vastupidamisvõime jättis rännumehele kustumatu mulje.
Pole palju koeratõuge, kellega seostub nii palju legende ja müüte kui nn tiibeti mastifitega. Mõningate teooriate kohaselt on need Buddha õpetuse raevukad valvurid kõigi mastifite ja mäestikukoerte esiisad, kes rändasid Euroopasse Aleksander Suure vallutusretkede käigus. On andmeid Tšingis-Khaani hiigelarmee erilisest koerte rügemendist, mis koosnes Mongooliast ja Tiibetist hoolikalt valitud hiiglaslikest valvekoertest. Metallturvisesse rüütatud viirastuslikud sõjakoerad olid kasutusel rünnakul, aga ka tagala kaitsel. Mongoolias tänini kasutusel oleva valemi kohaselt surmab üks bankhar ehk valvekoer kaks hunti. Nepaalis tapsid Himaalaja mäestikus töötavad bhote kukur'i mõned aastad tagasi oma karja valvates tiigri.
Levinud on seisukoht, et see tõug on esiisaks paljudele suurt kasvu ja massiivsetele 
mäestikukoertele ning mastifitõugudele.
Tiibetis leiduvaid koeratüüpe on kohalikud eristatud järgmiste nimedega.
Tiibeti mastifina läänes tuntuks saanud koera eellastel oli mitu nime ja tüüpi. Drokpa'de ehk
nomaadide koerad olid märgitud do-khyi või tšu-khyi nimega. Sealjuures tähendab „do-khyi“ tiibeti keeles „kinnitatud (kinniseotud) koera“, „tšu-khyi“ võiks väga kohmakas tõlkes kõlada tähenduse poolest kui „tiibeti tüüpilise karvase kasukjaki või vaipkasuka tšuba koer“.
Dzong'e ehk kloostreid kaitsvaid koeri aga väidetakse kutsutavat tsang-khyi'deks (Tsang on kloostriterikas Lääne-Tiibeti regioon, tiibeti keeles tähendab gtsang (tsang) ka „puhas“ - R.S.).
Tiibetlased ise kõnelevad samas kontekstis hoopis sang-khyi'dest ehk Lhasast lõunas asuva Sangri regiooni koertest.
Nõnda tuntakse suurt Tiibetist pärinevat valvekoera tema enimesinevas vormis eri maades erinevate nimedega. Pagulastiibetlased nimetavad neid loomi enamasti lihtsalt: „drokpa dog“.
Nepaalis - bhote kukur, Hiinas zang ao, Mongoolias bankhar või gharts, Indias bangara mastiff, Euroopa Liidus ... tiibeti mastif. Koerte välimus vaheldub sealjuures pikakarvalistest lühikarvalisteni, madalamatest hiiglasteni, kergetest raskekaallasteni.
Ühegi teise tõu puhul ei ole täheldatud nii suuri erinevusi isendite vahel. Esineb pikakarvalist, keskmise karvastiku ning päris lühikese karvastikuga isendeid. Samuti on väga erinev nende koerte suurus, ulatudes kergemast tüübist, mille kaal on 30-40 kg kuni 80 kiloste “hiiglasteni”. Värvid varieeruvad suures ulatuses. Teada on mustad, sinised, kuldsed ja valged isendid. Siiski on kõikjal kõnealuste valvekoerte levialadel olnud eriti hinnas musta-ruuge värvikombinatsiooni ja kulmude kohal asuvate ruugete laikudega koerad. Suurem osa koeri kannab kuldseid, punakaid või kreemikaid märgistusi käppadel, rinnal ja koonu ümbruses.
Aasias levinud uskumuse kohaselt on
silmade kohal asuvad laigud valvuri „topeltsilmad“, mis valvavad ka siis kui koer magab. Halbade olendite lähenedes kihutab „topeltsilmadega“ koer kurjad vaimud, inimesed või loomad kartmatult minema. Täpid silmade kohal annavad tiibeti mastifite ainuomase väljendusrikka ilme. Valge laik koera rinnal on Mongoolias ja Tiibetis valvuri vapra südame tundemärk. Sellised koerad kaitsevad peremeest ja oma hoolealuseid vankumatult, oma elu hinnaga. Valgete käpaotstega koera peetakse näppajaks ning valge sabaotsaga koera argpüksiks. Üleni valget koera aga hoopis erakordseks õnnetoojaks.
Budistlikus maailmas usutakse koeri asuvat ümbersündide jadas viimasel astmel enne inimest. Kloostritesse kogunenud koeri peetakse eelmises elus eksinud munkadeks, kes karma seaduste järgi veidi alama olendina sündides nüüd halba karmat põletades inimesena taassündi ootavad. Lisaks on Mongoolias teada, et nn „topeltsilmadega“ bankharid sünnivad järgmises elus laamadena, otse pühasse Tiibetisse. Kui taolised koerad näiliselt unes viibides häälitsevad ja esikäpad lamades kokku seavad, loevad nad palveid ja mantrasid oma peremehe eest.
Kõigi koerte ühiseks tunnuseks on märk rinnal, suur kohev saba ning rikkalik karvastik tagakäppade ülaosas, moodustades nö. kohevad püksid. Koera välimus sõltus sellest, millisest maakonnast või geograafilisest piirkonnast ta pärines. Tänu Tiibeti geograafilisele asendile ning isoleeritusele säilisid tiibeti mastifi erinevad liinid pikka aega puutumatuna. Üksikuid isendeid õnnestus importida alles Lääne-India Kompanii vahendusel, samuti korraldati mitmeid uurimisreise Tiibetisse. Üks esimesi tiibeti mastifi isendeid, kes Läände rändas, oli 1847. aastal lord Hardingale (India asekuningas) poolt kuninganna Victoriale saadetud isane koer.
Alguses elasid koerad nii avalikes kui eraloomaaedades puuriloomadena ning olid hinnatud kui eksootilised kiskjad.
Esimene tiibeti mastifi pesakond sündis Euroopas 1898. aastal Berliini loomaaias. Tiibeti mastifite aretuse algusajaks võiks lugeda aastat 1931, kui Suurbritannias, Mr. Eric Bailey kennelis, sündis esimene tiibeti mastifite pesakond.
Tiibeti mastifi aretuse algusest saadik Euroopas on teda saatnud üks ebameeldiv fakt – suurem osa koeri on omavahel sugulased. Kui Euroopas pärast II Maailmasõda alustati tõu taastamist, siis õnnestus hankida vaid käputäis koeri, kellega aretustööd alustati.
Oma olemuselt on tiibeti mastif rahulik ning stabiilne kaaslane. Iseloomult intelligentne, vapper ja julge. Koduaias ergas ning valvas, väljaspool territooriumit umbusklik, kuid uudishimulik.


Tõustandard.
Tiibeti mastif on võimas, raskepärane, tugeva luustikuga koer. Tema olemus on muljetavaldav, suursuguse ja tõsise ilmega. Tiibeti mastif on kombinatsioon majesteelikust jõust, robustsusest ja vastupidavusest – sobiv tööks välitingimustes igasuguse ilmaga. Tihe aluskarv ning pikk pealiskarv aitavad hästi taluda kiireid ilmastikumuutusi.
Tiibeti mastifi puhul väga selgelt eristuv isase ja emase koera tunnused. Isane esindab massivset võimsust ja emane valvsust. Tiibeti mastifi pea on tõu üks iseloomulikumaid tunnuseid. Pea on lai ja massiivne, tagades majesteetlikku ilmet. Kolju suur, hästi kergelt ümardunud, tugeva ja silmatorkava kuklakühmuga. Isase koera pea on tunduvalt laiem, raskem ja massiivsem. Koera ilme on oluline osa tiibeti mastifi tõulisusest. Ilme peab olema idamaine, tiibetlik. Silmad keskmise suurusega, toon pruuni erinevatest variantsioonidest vastavalt karva värvile, mida tumedamad, seda parem. Teineteisest kaugel asetsevad, ovaalsed ja veidi viltused. Koon mõõduka laiusega, hästi täidlane ja sügav, koonu esiosa kantis. Ninapeegel lai, vastavalt karva värvusele võimalikult tume, hästi avatud sõõrmetega. Mokad hästi arenenenud ja alalõuga katvad. Tugevad lõualuud perfektse, korrapärase käärhambumusega, oluline on hammaste tihe paigutus. Lubatud on ka otsehambumus. Kõrvad keskmise suurusega, kolmnurga kujulised,
rippuvad, asetsevad silmade ja lauba vahelisel kõrgusel, ettepoole suunatud ja tihedalt külgedele liibuvad; tähelepanu korral kerkivad kõrgemale. Kõrvalehed on ümara servaga ja pehme, lühikese karvaga. Kael tugev, hästi lihaseline, kaardunud, ilma liiga märgatava lõualotita. Kaetud tiheda ja koheva lakaga, mis emastel ei ole eriti väljendunud. Kere tugev, selg sirge ja lihaseline, laudjas lai ja pigem tasane. Tugev ja sirge seljajoon. Kõhujoon on kergelt ülespoole tõusev. Rindkere sügav, mõõduka laiusega, hästi kaardunud roietega, nii et rinnakorv on südamekujuline. Rind ulatub sügavuselt küünarnukkideni. Sügav rind tagab vastupidavuse ning sügava hingamise, mis on säilinud esivanematelt kuna mäestikuõhk on hõre ja raske hingata. Saba keskmise pikkusega. Kõrge asetusega seljajoone kõrgusel, erutunud koeral ja liikumisel kaardub saba lõdva rõngana kõrgele selja kohale; rikkaliku karvkattega. Esijäsemed sirged, heade nurkadega, igast küljest kaetud tiheda karvaga.Õlad hea asetusega, lihaselised. Küünarnukid sirged, mitte sisse- ega väljapööratud. Esijalad sirged ja tugevaluulised. Kämblad tugevad ja veidi kaldus. Tagajäsemed jõulised, lihaselised ja heade nurkadega. Tagant vaadates on tagajalgade seis paralleelne. Reied üsna pikad, tugevad, hästi võimsate, kuid mitte punnis lihastega. Põlved heade nurkadega. Kannad tugevad ja madala asetusega. Käpad üsna suured, tugevad, ümarad ja kompaktsed, kumerate varvaste vahelt karvased. Liikumine jõuline, kuid samas alati kerge ning elastne, hea sirutuse ja tõukega. Kiiruse kasvades kaldub liikuma sama jäljerida järgides. Aeglast sammu astudes näib liikumine hästi kaalutlev. On võimeline vastupidavalt ja nõtkelt liikuma erinevatel maastikel. Karva struktuur on oluliselt tähtsam selle rohkusest. Karv on karm, tihe, kattekarv ei ole liiga pikk, koos tiheda ja üsna villava aluskarvaga külmal aastaajal, mis muutub üsna hõredaks soojadel kuudel. Isastel on tähelepanuväärselt rikkalikum karvkate kui emastel. Karv on peen, kuid tugev, sirge ja puhvis. Karv ei tohi olla mingil juhul siidine, kiharduv ega laineline. Kael ja turi on kaetud rikkalikuma karvaga, mis annab lakataolise üldmulje. Saba on kohev ja hästi narmastatud; rikkalike narmaspükstega on tagajalgade tagapooled.
Värvus - puhas must ruugete piirdemärkidega või ilma; sinine ruugete piirdemärkidega või ilma; kuldne, liivakarva toonist kuni sügavpunaseni.
Turja (miinimum) kõrgus isastel koertel 66 cm ja emastel 61 cm.
Närvisüsteem. Pingeolukorras valitseb end hästi. Närvisüsteem stabiilne.
Teravus. Ohutunde puhul kaitseb territooriumit kõhkluseta. Väljaspool territooriumit valvab kiivalt pererahvast, nende asju ning kaasavõetud teisi pere lemmikuid. Hoiatab, kuid võib kiiresti rünnata. Käskluste, ülesannete täimisel teravus keskmisest madalam.
Kontaktsus. Pereliikmetega kontaktne ja aval, võõrastega rahulik, kuid ettevaatlik, pigem umbusklik.
Teotahe. Suhtub võõrasse ümbrusesse umbusklikult, kuid uudishimulikult. Iseseisev kuid kaitsev. Ohusituatsiooni üle otsustab kiiresti ja seejärel asub kaitsvale positsioonile. Ilma vastaspoole prvokatsioonita ei ründa. Oma territooriumil ohusituatsioonis kõigepealt hoiatab, siis ründab.
Kaitsetahe. Väga kõrge. Kaitseb julgelt ning vapralt territooriumit, pereliikmeid ning kogu karja.
Võitlustahe. Kõrge. Oma domineeriva loomuse tõttu soovib allutada teisi samasoolisi isendeid.
Kindlus. Ebameelidvas olukorras lähtub eelkõige pereliikmete kaitsevajadusest.
Temperament. Käitumiselt rõõmsameelne ja elav. Kohaneb hästi uute ning tundmatute kohtade ja olukordadega.


Tiibeti mastif on läbi pika ajaloo olnud kogu aeg valve- ja kaitsekoer, territooriumivalvur. Sellisena peab säilima tõug ka tänapäeval. Tiibeti mastif ei saa olla „pere- ega ilukoer“ ega täiesti sotsialiseerimata puuriloom. Need on kaks vastandlikku äärmust, mis kokku ei sobi. Oluline on säilitada koera iidsed tööomadused, kuid koolituse ning sotsialiseerimise kaudu teha temast täisväärtuslik ühiskonna liige.
Kuigi „tiibetlaste“ surmapõlgavat dominantsust ja isepäist intellekti on Lääne aretustöö käigus muudetud, tuleb tiibeti mastifit võttes arvestada järgnevaga:
Tiibeti valvekoerad on oma olemuselt isemõtlevad tapjad, kes on aastatuhandete jooksul arenenud töötama inimese juuresolekuta, iseseisvalt. Ilma hoolikalt sotsialiseerimata ja treenimata jätate oma koera kontrollimatuks ja peremehelegi ohtlikuks relvaks.

   Kasutatud materjalid: Eesti Kennelliit, Kaire- Rjadnev Meristo ja Roy Strider      
  marge@grisran.ee Kõik õigused reserveeritud, grisran.ee AlignSoft - koduleht.net